Kaasaegse kunsti eesmärk sageli meelde tuletada, kui koletu meie ja meie planeedi olukord on, kui talumatult ülekohtune ja hoolimatu on inimkond ja ühiskond olnud ja jätkuvalt on, kuidas meile tuttava maailma lõpp on paratamatu ja immanentne. See on muidugi kõik tõsi ja sellest rääkimine tõsiseltvõetav kohustus.
Aga siin näitusel seda pole.

tARTu poe helendavalt valgesse näitusesaali vaadates avaneb maailm, kus pole midagi koletut ega ka midagi täiuslikult ilusat. On tao, loomulikkus, on nagu tegelikult on. Eero Ijavoinen on tahumatult tahunud puupakke, mõned neist juba koprahammaste poolt ette valmistatud, millest on minimaalse sekkumisega saanud pead, linnud ja muud hingega olendid. Need kujud meenutavad vanu talutööriistu, mida on kaua kasutatud ja mis nüüd kuskil aida all kannatlikult lebades on oma funktsiooni kaotanud, aga kannavad endas edasi rahu ja usaldust. Tuuli Puhvel, kes on tuntud oma vitraažide poolest, kombineerib klaasi niinega „Haprates eluvormides“, mis meenutavad poolläbipaistvaid süvaookeani elukaid, ja loob roostes madratsivedrudest mustreid. Näituse pealkirjas väljendatud vastasseis – Eero Ijavoineni rasked ja robustsed puuslikud vs Tuuli Puhveli õrnad ja õhulised pitsid – pole niivõrd tähelepanu nõudev kontrast kui rahu sisendav tasakaal. Pealegi on puu pehmem kui klaas ja metall, mis mõlemad on kannatanud kuumust, ning ükski neist materjalidest pole ei uus ega igavene, vaid lihtsalt tao ehk kulu (ja kulumise) praeguses hetkes eksponeeritud, heledasse näitusevalgusse tõstetud ilma seda kulgu (kulumist) katkestamata, sellega vastuollu minemata. Suur osa töid on loodud leidmaterjalidest ja nii pole nende tööde autorid ainult Tuuli ja Eero, vaid ka koprad, rooste ja aeg. See on usaldusest sündinud kunst, loodud muretult. Tulemusest on tunda, et kunstnikud tunnevad kulgu, loovad sellega kooskõlas, usaldades loodust, aega, protsessi ja juhust. Usaldavad ka teineteist, sest mõned tööd on sündinud kahe autori koostöös, lisaks on Tuuli pununud-ehitanud kojad kahele Eero puuslikule. Neid nähes võivad meenuda Louise Bourgeois’ puurid – aga taas kord, Tuuli töödes pole midagi ängistavat, vaatamata roostes materjalidest, mis teistsuguse käsitluse puhul võiks mõjuda rämpsuna või hävingu märgina. Tuuli kojad kaunistavad Eero puuslikke, tõstavad need esile, aga ei vangista, ei lülita keskkonnast välja nagu raamid seda sageli teevad.

Kulgu ei saa lõpuni sõnastada, ära seletada. Seepärast võiks Tuuli ja Eero töödega päevast päeva koos elada, ilma et igav hakkaks. Siin pole kõike nähtavale toodud, kunstnikud tegutsevad kooskõlas nähtamatuga, saladus on töödesse alles jäetud. Kuluga saab kooskõlas elada, seda harrastada. See seisnebki kulu (ja aja, looduse, muutumise) usaldamises.
See usaldus paneb end kindlalt tundma. Kui me usaldame täielikult muutust ja tundmatust, siis ei ole midagi karta, miski pole valesti. Näitus mõjub mänguliselt ja rõõmsalt, pealkirju vaadates lausa lustlikuna. See on loodud loomise lustist, mitte kohusetundest. Sellest hoolimata võiks seda väga tõsiselt võtta. Kui me kõik elaksime ja tegutseksime sellises harmoonias, sellises leppimise ja rahu meeleseisundis, mida nendes töödes tunda on, siis ei oleks meie valikute tagajärjeks maailmalõpp. See tuleks siis, kui kulg sinna jõuaks. Kui Eero „Tundmatust seenest“ ühel hetkel väljuks uss, siis see poleks vägivaldne, vaid täiesti loomulik ja kunstnikud ilmselt naerataks selle peale.

Silja Truus