Kahtlen, kas tuntud kunstipromootoritest tandem Raul Oreškin ja Kaili Kask sissejuhatuseks üldse pikemat tutvustamist vajavadki. Paljud on sattunud kas sihilikult või juhuslikult Peipsiäärses Varnja külas asuvasse Voronja galeriisse, Tartus Aparaaditehases asuvasse tARTu pood-galeriisse, kodu-näitus-kohvikusse Lev ja Leevike või sellest kõigest (ühis)meedia vahendusel osa saanud. 

Väidan, et laiapõhjalise kohaliku kunstituru loomiseks on nad kaheksa tegutsemisaasta jooksul ära teinud rohkem kui ükski teine kunstnikke koondav või esindav piirkondlik organisatsioon. Kunsti müüa pole kerge ja selle keerukusest saab aimu, kui üritada ühe lausega sõnastada näiteks teose kui toote tuuma või väärtuspakkumist. Raul ja Kaili kinnitavad, et nemad ei vaeva eriti oma pead sellega, et mis või milleks on kunst— see on midagi niivõrd loomulikku. Raul räägib selle peale loo vanausulisest Varnja-mehest Fjodorist, kes iseseisvalt selleteemalise uurimistöö ette olevat võtnud ning siis neile teadustas, et inimeste maailmatunnetus vajub kunstita kreeni. Maailmaga suhestutakse läbi eri valdkondade nagu teadus, religioon, meedia või poliitika ja kunst on üks neist paljudest. Kõik need suhestumise viisid peavad olema tasakaalus, et inimene saaks iseenda ja teistega harmoonias elada. “Miks koolis keegi nii lihtsalt ja mõjusalt ei selgitanud, miks kunsti vaja on,“ esitab Raul küsimuse. Niisiis teeb tandem hoogsalt tööd selle nimel, et ühiskonnas leviks aina enam ka mittematerjalistlik kingikultuur, kus köögikombaini või muruniiduki asemel osatakse eelistada kunstiteoseid. 

Eesti autorite kunstiteoseid on neil nii kodus, tARTu poes kui Voronja galeriis kõikvõimalikes kohtades, mis annab hea võimaluse igal sammul seisatada ning vabade assotsiatsioonide ajel vestlust alustada. Saan aru, et see nende põhitegevuseks ongi - külastajatega kunsti kaudu maailma asjade üle arutamine. Oluline on vestlus ise ja see, et järjest enam juletakse väärtustada kunstiteose ajel tekkivaid vestlusi. 

Raul lõpetas keskkooli õpetajatelt saadud hindeliste teadmistega, et kirjutada ja maalida ta ei oska. Ometi on ta oma elus teinud nii ühte kui teist ning kirjutamise eest saanud lausa Betti Alveri debüütkirjanduse preemia. Kaili lapsepõlvekogemus oli luua raamatute ja kujutlusvõime abil endale huvipakkuvaid maailmu, mis hilisemas elus sublimeerusid nukukunstiks. Kui ma intervjuu ajal kõrvalt nende kahe suhtlemist jälgin, siis ei teki mul kahtlustki nende väidetes, et suvemaja ostuidee ilmutuse sai Raul unes, et Kaili vaatab siiani igasse tulbiõide lootuses leida Pöial-Liisit või selles, et nad sõidavad kusagile kahekesi autoga ja teel veedetud aja tulemusena on kohalejõudes mingi uus teenus või sündmus detailideni välja mõeldud. Nende veregrupp tundub klappivat ideaalselt, ja nii nad mõjuvad koos suure loomingulise teineteist inspireeriva jõuallikana. 

Kunstiga suhestumisest tingitud hirmude või eelarvamustega puutuvad nad kokku igal rindel. Kõige raskem oli Voronja galerii algusaastatel, sest võimalike rahastajate suhtumine nende äriplaani suhtes oli väga skeptiline: “Plaanite seda teha endale ja kolmele hipist sõbrale?” Õnneks need korduvad tagasilöögid paari ei morjendanud ja rahastusmudel mängiti lihtsalt ümber. Elukooli ja klientide nõudmiste kaudu sai kiirelt selgeks, mida neilt kui turismiobjektilt ennekõike oodati. Aasta aastalt tõusnud külastajate arv veenis lõpuks ka numbrite usku ametkonda ja EASi toel valmib uueks 2022. aasta hooajaks nii Voronja galerii skulptuuride aed kui aastaringselt kasutatav (renoveeritav) hoone. Kaili ja Rauli enda motivatsioon ei seisne pelgalt ettevõtluses. Nende suhtumine külastajatesse, kohalikku kogukonda ja kunstnikesse on hooliv ja siiras: “Kuidas me muidu leiaks uusi tutvusi?”. See viib mõtted sellele, kas tavapärased kunstiga suhestumise viisid on ühele kunstimaailma-välisele inimesele liialt pelutavad? Kaili kinnitab, et tema jaoks on suhted kõige olulisemad, kuid samas pidasid nad Varnjasse kolides oluliseks jääda iseendale kindlaks. 

Õnneks on nende tegevus külaelanike poolt soojalt vastu võetud. Võib nentida, et Peipsiääre külad on tasapisi kultuuri ja ettevõtluse sümbioosis ellu ärkamas: ambulARToorium Kasepääl, Peipsimaa Külastuskeskus Kolkjas, Samovarimaja, Mesi Tare ja Lendav Laev Varnjas, Voronja galerii, vanausuliste muuseumid. Raul meenutab, et selle tegutsemisaja jooksul on suureks kasvanud pea terve põlvkond siinkandis elavaid või suvitavaid lapsi, kelle harjumuseks on olnud suviti ka Voronja aias hängida. Mõni näitus on neile nii huvitav, et nad on olnud kohal pea igal hommikul. Suhete olulisust markeerivad ka uued kombed: “Seda pole meiega varem eriti juhtunud, et keegi helistab 24. veebruaril ja soovib õnne Eesti sünnipäeva puhul, aga Varnjast helistatakse”. Seoses kunstnikkonnaga tuleb neil aga kahetsusega nentida, et kui naabrid tunnevad Varnjasse sõitnud publiku hulgas ära meediast tuntud nägusid eri valdkondadest, siis kunstnikke ei tunta. 

Raul ja Kaili on kunstnike, nende loomingu ja publiku-ostjate vahele sildade ehitamiseks võtnud kasutusele üsna tavapäratud meetodid: kodu-näitus-kohvik enda kodus, korterinäitused teiste kodudes, galerii suvemajas. Nendes loovates algselt üsna isetekkeliselt ja juhuslikult välja arenenud formaatides on ebaeestlasliku avatuse ja sotsiaalsuse kõrval pandud rõhku elamuslikkusele. 

Tuntud õnnelikkuse uurija Daniel Gilbert teab, et sotsiaalsed suhted teevad inimesed õnnelikuks, kuigi igapäevaselt kiputakse asjade ja raha nimel esimesena ohverdama just teistega koos veedetud aeg. Tema uurimustööst saab järeldada, et inimesed kalduvad nautima rohkem elamusi kui asju, sest elamusi jagatakse teiste inimestega. Kujutava kunsti teost kogetakse nii aistinguliselt kui tunnetuslikult nagu iga teistki kultuurilist artefakti selle erisusega, et kunstiteose narratiivne potentsiaal sõltub suuremal määral vaataja kujutlusvõimest. Rauli ja Kaili panus galeriikogemuse külastajale lähemale toomises seisneb ennekõike sundimatu ja vaba keskkonna loomises, kus muu hulgas ei saa teoseid valesti tõlgendada — ja mitte ainult seetõttu, et piir õige ja vale tõlgenduse vahel pole a priori selge.